"Lastele on pandud liiga suur koormus vastutada. Aga nad ei oska seda ja ei saagi osata, sest nad on alles arenevad olendid. Ja see liigne kohustus (loe: «vabadus») on kaasa toonud emotsionaalse ülekoormuse (mis on niigi ülekoormatud nutimaailmast ja infoühiskonnast). Lastele on antud täiskasvanu roll ja on üldiselt teada, et kui liiga noorelt peab võtma enda kanda mentaalse täiskasvanu rolli, mõjub see lapse vaimsele tervisele kahjustavalt, põhjustades kroonilist ärevust. Aga kas mitte selle all aina rohkem noori ei vaevlegi? Selle asemel, et kodu ja vanemad (ja kool) tähistaksid turvalist maailma, kus reeglid on paigas, ümbritseb noort raamideta maailm, kus puudub turvaline autoriteetide võrgustik, olgu need siis vanemad, õpetajad, treenerid vmt. Sellega kaob ka kaitstuse tunne. Ning sõltub lapsest, kuidas ta selles maailmas reageerib. Kes hakkab käituma džunglireeglite järgi, kes kapseldub endasse, kes hakkab otsima turvatunnet millestki muust (ka ennasthävitavast käitumisest). Psühholoogid on eritlenud ohumärke, mis näitavad, et lapse jaoks on otsustamise ja vastutamisega seotud koorem liiale läinud. Välja tuuakse põhjendamatu ärevuse ja hirmu tunne, madal stressitaluvus, süü- ja läbikukkumistunne. Unehäired ja rõõmutus. Tähelepanu- ja keskendumisraskused. Muu hulgas ka «täiusliku lapse» sündroom: laps püüab olla kõiges veatu ja vastata kõikidele ootustele, sest nii tundub talle, et ta hoiab maailma koos ja kontrolli all. Ilma tema pingutuseta aga laguneb midagi koost. Milline tohutu sisemise pinge sellega lapse jaoks kaasneb? [...] Vanematel on uuesti aeg oma laste kasvatamise ja tegude eest vastutama hakata. See on tähtis töö ja peaks olema ühiskondlikult ja ka riigi poolt igati toetatud. Laste kasvatamine ei ole naljaasi. See pole midagi vähemat kui otsustamine maailma saatuse üle." arvamus.postimees.ee/8555291…